Kui 2014. aastal meeldis Liisile rohkem magada, siis 2015. aasta suvel hakkas ta poolenisti õuekassiks.
Magamise koha pealt on ikka Liisi see, kes otsustab, kus ja kuna ta magab. Näiteks diivanile mahub tavaliselt koos Liisiga veel ehk ainult keegi oma pere liige – võõras ärgu üldse üritagu. Ja Meelisel ei maksa üldse unistada samale diivanile ronimisest.
2015. aasta suvel leidis Liisbet, et on aeg hakata rohkem õues käima. Igal hommikul nõudis õue minekut ja tuli siis, kui tahtis (enamasti siis, kui kõht tühjaks läks). Meil on hoovis ka üks “teine kass” – see elatub meie kompostikastist vahest. Vot selle kassiga hakkas Liisi tutvust looma. Kohati olid nad ilusti koos, aga vahepeal kaklesid päris kõvasti. Liisbet on sellises kakluses selgelt ebavõrdses olukorras, sest me lõikame tal ju küüned ära. Ja nii saigi Liisbet suve jooksul päris mitu korda peksa. Ühel korral lõppes (meie lõpetasime) kaklus selliselt, et Liisi põdes kaks ööd-päeva – ei liigutanud, ei söönud, ei joonud (Merle viis talle vett, siis natuke võttis). Aga nagu öeldakse – kassil on üheksa elu; eks Liisbetil on nüüd paar tükki vähem. Ja ega see teda õue trügimast ei takista…